On taaskord kätte jõudnud aeg teha kokkuvõte kahest möödunud nädalast.
Vaadates oma tegemistele peale, tundub, et see aeg sai pühendatud eelkõige Continuous Actioni üritustele ja arvatust vähem PACE projektidele.
Eneseisolatsioon ja Kuula.ME
Algatuseks tuleb kohe ära mainida, et eelmise nädala alguses sain taaskord teada, et pean eneseisolatsiooni jääma. See oli valus uudis, sest viimase aasta jooksul on olnud tavapärasest vähem üritusi ja lahedaid ettevõtmisi, mida oodata. Seetõttu olin juba väga rõõmus, et saan Kuula.ME raames paariks päevaks jälle koduseinte vahelt välja ja inimeste keskel olla. Pean ausalt tunnistama, et mõneks ajaks tekitas see ka motivatsioonipuuduse, kuid õnneks on kriisi aeg õpetanud pettumustega paremini toime tulema ja ootamatutest olukordadest positiivsemalt välja tulema.
Sellest tulenevalt jäi aga minu panus Kuula.ME kulminatsiooni väheseks ja sain endale hoopis moraalse toe rolli. Kodust seinamaalingute tegemist jälgides tundus mulle, et projekt võeti erinevates kogukondades väga hästi vastu. Tekkis isegi tunne, et inimesed lausa vajasid uut meelelahutust ja võimalust uue formaadi kaudu kokku tulemist. Igatahes tulid tänavakunstiteosed nii Kurtnas, Jõhvis kui Narvas väga lahedad ja loodan, et rõõmustavad möödujaid veel pikka aega. Lisaks kajastati kogu projekti ka päris suurelt meedias ja saime väga armsad lood ka eesti ja venekeelsesse AK-sse. Nüüd algab siis rahulikum periood, kus kirjutame projekti aruandlust ja püüame kaardistada oma tegevuste tulemusi ja mõju sihtrühma seas.
Kohvipaus vabatahtlikuga ja vigade parandus
Nüüdseks on ära toimunud ka kaheosaline infotunni seeria “Virtuaalne kohvipaus vabatahtlikuga”. Kuna juhtus nii, et üks minu soovitud Töötukassa koolitusi sattus just 14. aprillile ja langes kokku kohvipausi esimese üritusega, siis jäi ürituse läbiviimine täielikult Annli kanda. See-eest tegin ma enne kolmapäeva kõik endast oleneva, et info ürituse kohta jõuaks võimalikult paljudeni ja püüdsin teha ära kõik muud ettevalmistused, mis olid ürituse korraldamisega seotud. Annli sõnul läks esimene kohtumine hästi ja kuulajad olid teemast vägagi huvitatud. Kahjuks ei saa sama teise kohtumise kohta öelda, sest vähestest huvitatutest ei tulnud keegi kohale. Saime küll mõnusalt vabatahtliku ja vastuvõtva organisatsiooniga vesteldud ja kogemusi jagada, kuid üritus sel korral oma eesmärki ei täitnud. Minu õnneks olin ma just üht taskuhäälingut kuulanud, kus Erkki Kubber Changemakers’ist tuletas meelde, et me ei peaks põrumist kartma, vaid iga kukkumise järel püsti tõusma ja vigadest õppima. Seega püüan läbi mõelda, miks meie üritus ei jõudnud soovitud sihtrühmani ja toimin teinekord paremini. 
Esimene võimalus vigade paranduseks on juba kahe nädala pärast, mil toimub “Eyes on EU” projekti raames valminud Eesti noorte filmi lansseerimine ja sellega seotud Haridusteemaline vestlusring “Haridusvurr”. Tegu on paneeldiskussiooni vormis üritusega, mis jõuab FB ülekande vahendusel kuulajateni Pärnu noorte- ja innovatsioonikeskusest HUUB ja mis kantakse üle FB live kaudu. Ka selle ürituse planeerimisse, kommunikeerimisse ja läbiviimisesse panustan aktiivselt. Nimelt võtsin endale väljakutseks modereerida paneeli, mis on kindlasti hoopis teistsugune kogemus, kui eelnev virtuaalne moderatsioon. 
Hetkel olemegi ettevalmistusfaasis, mis hõlmab endas ürituse kontseptsiooni ja eesmärkide paika panemist, visuaalide välja töötamist, potentsiaalsete panelistidega suhtlemist ja aruteluteemade ning -küsimuste välja mõtlemist. Lisaks tuleb korralikult läbi mõelda ka tehnilised lahendused, et videopilt jõuaks ikka Facebooki ja kuulajad saaks kaasatud. Muidugi ei ole me unustanud viirusest tingitud piiranguid ja ohutusnõudeid, mida kohtumisel järgida.
Natuke muid tegemisi
Vahepeal sain võimaluse panustada ka alles idee- ja kirjutamisjärgus olevate projektide ajurünnakusse ja teksti koostamisse. Näiteks esitasime välisministeeriumile taotluse Rahuhariduse projekti kohta, mis hõlmaks Eesti suurimaid linnu ja aitaks kaasa ÜRO kestliku arengu eesmärkide (SDG) teadvustamisele. Lisaks mõtlesime PACE’is ka sellele, kuidas oleks turu-uuringu käigus võimalik kaardistada inimeste rahutunnetust ja vajadust ise rahu hoidmisesse panustada. Selle uuringu ettevalmistuse jaoks võtsin Kantar Emorist ja Norstatist hinnapakkumisi ja aitasin kaasa küsimuste koostamisele.
Muuhulgas kergis korraks üles võimalus kirjutada MIHUS noortevaldkonna ajakirja artikkel, mis analüüsiks rahvusvahelise noorsootöö panust noore kriitilise mõtlemise arengule. Sel korral meie idee küll ajakirja ei jõua, kuid tänu sellele potentsiaalsele pakkumisele, et midagi kirjutada, kerkis ka minu enda huvi rahvusvahelise noorsootöö vastu ja püüdsin end teemaga veidi rohkem kurssi viia. Vahepeal kipun ma ikka unustama, kui põnevaid võimalusi on noortel tänu Euroopa Liidu rahastusele ja riikidevahelisele vabale liikumisele ning kui arendavad sellised ettevõtmised on. Loodan väga, et saame peagi jälle vabamalt maailma ja ennast avastama minna ja uusi põnevaid väljakutseid välismaal vastu võtta.
Kohtumiseni pooleteise nädala pärast, kui kirjutan oma viimast postitust siseriikliku vabatahtlikuna! 
Diana
Jõhvi
Kurtna
Narva
22. aprill 2021
