Tere taas!
Nagu oma esimeses postituses lubasin, kirjutan nüüd veidi lähemalt oma senistest tegemistest vabatahtlikuna.
Hoiatus! See on korralik mammutpostitus 🙂
Esimesed elamused vabatahtliku teenistusega
PACE on alles noor organisatsioon, millel on võrreldes teiste, veidi pikemalt tegutsenud organisatsioonidega, vähem kogemust vabatahtlikega. Sellest tulenevalt soovis Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuur Eestis, et esimene vabatahtlik teeks nö jagatud teenistust. Seetõttu näeb minu vabatahtliku teenistuse kokkulepe ette, et kolm päeva nädalas teen PACE’i juures tööd ja kaks päeva olen Continuous Action’i juures. Seega jagan enda aega mõlema organisatsiooni prioriteetide vahel vastavalt nädalapäevale.
Esimene nädal möödus sisseelamise ning PACE ja Continuous Actioni projektidega tutvumise lainel. Esmaspäeval käisin kontoris, et Susanna ja Mariaga lähemalt tuttavaks saada, leping allkirjastada ja esimesed sihid paika panna. Samal päeval selgus aga, et mu abikaasa oli olnud lähikontaktne, mille tõttu jäin järgnevaks 10 päevaks eneseisolatsiooni. Loodetud lõbusa kontorielu asemel elasin uude rolli sisse hoopis koduseinte vahel. Õnneks ei takista see tänapäeval enam mitte midagi ja tänu Discordile, Slackile ja Zoomile saime esimese pooleteise nädala jooksul väga palju koos tehtud.
PACE’i Kuula.ME projekt ja Ida-Virumaa tegevused
Kolme esimese nädala fookuses oli PACE Kuula.ME projekt. Kuula.ME raames aitasin kaasa kommunikatsioonitegevustele Ida-Virumaal. Eelkõige otsisin sobivaid kontakte koolides, kohalikes noortekeskustes ja muudes huvitegevusele suunatud organisatsioonides. Seejärel saatsin välja lugematu arv e-maile ja postitasin infot Facebooki gruppidesse.
Kuigi kommunikatsioon on iga projekti juures ülioluline, ei ole minu tegevused vaid sellega piirdunud. Olen osa saanud Kuula.ME projektiga seotud koosolekutest online ja offline. Kolmandal nädalal tegime Mariaga väljasõidu Ida-Virumaale, kus kohtusime (kõiki distantsinõudeid arvestades) erinevate partneritega Jõhvis, Kurtnal ja Narvas. See oli ühtlasi ka minu esimene Kreenholmi alade külastus!! 🙂
Senistest ettevõtmistest on minu jaoks kõige raskem olnud üks pooletunnine Facebook live. See oli ühtaegu väga hirmutav ja väga põnev väljakutse. Seda kahel põhjusel: esiteks oli tegu mu elu esimese live’ga, kus ise midagi rääkima pidin, teiseks sain vägagi avalikult kasutada oma grammatiliselt üpriski vigast vene keelt. Eks see üks korralik eneseületus oli, aga see-eest kahe väga toreda neiu seltsis.
Ida-Virumaale suunatud tegevused päädisid kolmanda nädala neljapäeval projekti esimese (mitmekeelse) veebiüritusega “Minu lugu”, kuhu tuli kohale ligi 30 inimest Ida-Viru eri piirkondadest. Ka seal olin ma korraldusmeeskonnas ja aitasin kogu üritust ka läbi viia. Pooleteise tunnise ürituse jooksul tutvusin paljude eri vanuses ja erinevate emakeeltega noortega, kes (vähemalt nähtavalt) ei lasknud end segada sellest, kui kaootiliselt ma kolme keele vahel tõlkisin.
Kuna Kuula.ME projekt kaasab ka teisi piirkondi peale Ida-Virumaa, siis õnnestus mul osa saada ka Pärnus toimuva ürituse planeerimisest ja koolituse sisuloomest. Kuna koolitus ise leiab aset alles aprillis, siis kirjutan sellest täpsemalt, kui oleme oma ürituse ka läbi viinud.
Arvamusfestival ja muud tegevused
Lisaks kuulub minu ülesannete hulka ka teavitustöö siseriikliku vabatahtliku teenistuse kohta. Sellega seoses võtsin endale eesmärgiks korraldada kaks virtuaalset üritust aprillis, mis aitaksid noortele ja noortega töötavatele täiskasvanutele tutvustada siseriikliku teenistuse olemust ja jagada nendega teenistuse läbinud noorte kogemuslugusid. Nende ürituste planeerimisega olengi aktiivselt tegelenud. Eks siis mõne nädala pärast ole näha, mis välja kukub 🙂
Oma esimesel nädalal kohtusin muuhulgas ühe endise vabatahtlikuga – Arthuriga -, kes veidi enne mind tegi oma teenistust Continuous Action’i juures. Arthur rääkis väga entusiastlikult oma kogemusest ja andis ka nõu, kuidas antud võimalusest enda jaoks parim kätte saada. Ka nüüd, veidi aega pärast teenistuse lõppu, panustab Arthur veel vabatahtlikuna Continuous Action’i tegevustesse, eelkõige just podcasti näol.
Juba selle lühikese aja jooksul olen tutvunud paljude imeliste ja aktiivsete noortega. Lausa rõõm on teha koostööd inimestega, kellel on sära silmis ja kes tahavad ka ise oma kogukonna heaks midagi ära teha. Seetõttu pole ma seni igastahes kordagi kahetsenud, et teen täiskohaga tööd, mille eest palka ei maksta.
Luban, et järgmine postitus enam nii pikk ei tule (vist) 😉
Mõnusat aprilli algust ja toredat paastuaja lõppu!
Diana
5. aprill 2021
