Armsad lugejad, kes te ka pärast eelmist mammutpostitust minu tegemistega veel kaasas olete, tehke endale üks tassike teed ja seadke end mugavalt istuma – see postitus räägib minu neljanda ja viienda nädala ettevõtmistest.
Uskumatu! Juba üle poole minu vabatahtlikust teenistusest on nüüdseks läbitud.
Esimene modereerimiskogemus rahupeaceмир projekti raames
Ehkki eelnevad kaks nädalat polnud enam nii turbulentsed, kui esimesed kolm, oli tegemist siiski päris palju ja mitmel eri rindel korraga. Neljas nädal algas uue projekti “Rahupeacemir” esimese avaliku ürituse planeerimise, kommunikeerimise ja läbiviimisega. Muidugi alustasime tegevustega juba varem, kuid esmaspäev ja teisipäev olid eriti tihedalt selle projekti tegevustega seotud. Nimelt korraldasime avalikku arutelu teemal “Kas Tallinnas on hea elada”, mille jooksul avaldasid oma arvamust Tallinna linnaruumi osas neli panelisti: Andres Sevtšuk, Pärtel-Peeter Pere, Vladimir Svet ja Elizaveta Cheremisina. Üritus leidis aset teisipäeva õhtul Facebook Live formaadis, mille modereerimise au sain sel korral endale. Taaskord veidi hirmutav kuid väga põnev väljakutse. Eriti, kuna ma pole varem taolistel aruteludel ise väga osalenud, modereerimisest rääkimata.
Kuula.ME projektikohtumised
Paralleelselt organiseerisime ka Kuula.ME projekti jaoks kaht üritust: neljapäevaõhtust taaskohtumist Ida-Virumaa noortega, teemal “Sinu lugu” ning Pärnu noortele ja noorsootöötajatele suunatud koolitust lugude rääkimisest üldiselt. Veebiüritus Ida-Viru elanikega läks esimese kohtumisega võrreldes palju ladusamalt, olime ka ise mitmekeelsuseks ja ootamatusteks paremini valmistunud. Pooleteise tunni jooksul said osalejad võimaluse kolmes grupis – Jõhvi, Kurtna ja Narva – mõelda oma kogukonna lugudele, sümbolitele ja samas linnas elavatele inimestele. Kokkusaamise tulemusel loodi esimesed sketšid ja pandi paika visioonid, mida oma linna seinal, või Kurtna puhul hoopis asfalteeritud platsil, näha soovitakse. Konkreetsema plaani kokkupanemiseks jätkub suhtlus osalejate vahel Discordi kanalites (muide, eesti-vene-inglise-seguses vestluses polegi nii keeruline orienteeruda, kui alguses tunduda võiks 😉)
Pärnakatele suunatud koolitus toimus esmaspäeva varasel pärastlõunal ja pakkus meile kõigile mitmeid õpivõimalusi. Ilmselt paljude erinevate põhjuste kokkulangemisel – varajane toimumisaeg argipäeval, veebiväsimus, lõpueksamid, vähene kommunikatsioon, jms – oli üritusel koos koolitajatega kokku 10 inimest. Sellegipoolest olid kohale tulnud osalejad väga motiveeritud ja panustasid oma mõtete ja arvamusega seal, kus seda neilt oodati. Mugavas seltskonnas arutlesime lugude rääkimise erinevatest vormidest ja tõime näiteid erinevatelt elualadelt. Usun, et paljud meist ei mõtle igapäevasel sellele, millist lugu annab edasi linnapildis üha tavalisemaks muutuv tänavakunst, või hoopis sõnadeta muusika Arvo Pärdi “Fratres” näitel. Koolituse teises pooles sai igaüks jagada ka oma lugu mõne välja valitud pildi kaudu.
Tegemised PACE’i taskuhäälinguga
Viiendal nädalal õnnestus mul veel maha pidada üks ülimalt põnev vestlus podcasti jaoks Narva linnakunstnik Denis Polubojaroviga. Denis oli mitmeid aastaid Eestist eemal ja kogus uusi oskusi ja teadmisi nii Saksamaal, Itaalias, Suurbritannias kui ka Venemaal. Neli aastat tagasi pöördus ta kodumaale, et neid kogemusi oma kodulinna heaks tööle panna. Ka podcasti salvestamine oli üks minu mitmest “esimesest”, mida vabatahtliku teenistuse jooksul teinud olen. Loodan, et kuulajatel on vähemalt sama huvitav, kui minul oli Denisiga rääkides.
Eelnevaga samaaegselt olen tasapisi püüdnud panustada ka siseriikliku teenistuse teavitustöösse. Blogi, mida te loete, on samuti üks teavitustöö vorme, mille kasuks otsustasin, sest mulle tundus see piisavalt vahetu ja ausa meediumina. Blogi pidamisele lisaks andsin Susannale lühikese intervjuu podcasti jaoks. Umbes 25 minuti jooksul rääkisime minu ootustest vabatahtlikule tööle ja seatud eesmärkidest. Lisaks jagasin oma mõtteid, miks peaks üks noor üldse kaaluma vabatahtlikku teenistusse asumist. Ma ise pole lõpptulemust veel kuulata saanud, kuid loodan, et jagasin ka häid mõtteid, mis podcasti kuulajaid veidigi inspireerivad.
Tegevused Continuous Actioni juures
Nagu ka eelmises postituses mainisin, korraldan koos Continuous Actioniga infotunni, mille eesmärk on rääkida vabatahtliku teenistuse olemusest ja võimalustest. Tegu on kaheosalise üritusega “Virtuaalne kohvipaus vabatahtlikuga”, kuhu tulevad oma kogemusest rääkima kaks vabatahtlikku ja neid võõrustanud organisatsiooni esindajad. See veebiüritus on minu “beebi”, mida olen algusest peale ise eestvedanud, kuid saanud palju tuge ka Annlilt, kellel on juba vajalikud kontaktid nii vabatahtlike kui ka potentsiaalsete partnerite näol.
Muuhulgas olen kokku pannud kogu kontseptsiooni ja ootused sisule, suhelnud vabatahtlike ja nende organisatsioonidega, loonud FB ürituse ja registreerimisvormi, teinud kommunikatsiooni ja muid ürituse ettevalmistusega seotud tegevusi. Tänase seisuga on aga veel vähe osalejaid ja see teeb mind murelikuks. Nii palju sebimist, aga soovitud sihtrühmani ei tundu jõudvat. Õnneks on veel mõned päevad aega, et end noorte seas nähtavaks teha.
Tundub, et suutsin oma lubadust pidada ja kirjutada sel korral veidi lühem romaan 
Kohtumiseni kahe nädala pärast!
Diana
5. aprill 2021
